Ajalugu  

  Toodang  

  Arhiivkogu  

  Memuaarid  

  Info  

  Uudised  

  Lingid  

  Vrakigalerii  

Tartu esimesed bussiliinid
August Koogi monopol Tartus
Võimuvahetus Tartu linnaliinidel
V. Rosenbergi bussiettevõte TÜ Rool
Sõjaeelsed autoremondiettevõtted
Sõja-aeg Tartus
Tartu Autotranspordibaas nr 4
Tartu Autoremonttöökoda
Bussiehituse algus
Autobusside seeriatootmine Tartus
Bussiehitus saab hoo sisse
Legendaarne kolhoosibuss TA-6
Algab furgoonautode tootmine
Sportautod Tartust
Teenindustöökoda ratastel
70-ndad
Kvalitatiivne stagnatsioon
Isemajandamisest erastamiseni
Bussi- ja furgooniehitus jätkub
Ajalugu faktides

Otsingusõna(d):

Ajalugu : Teenindustöökoda ratastel

Tekst: Tarvo Puusepp

Kuuekümnendate aastate keskel töötati Eesti NSV Teenindusministeeriumi poolt välja teenindusettevõtete arenguskeemid, mille põhjal alustati teenindusstruktuuride väljaarendamist kõikides linnades ja maarajoonides. Esimeste seas rajati n.n teeninduskombinaadid suurematesse linnadesse ja rajoonikeskustesse. Teeninduskombinaat kujutas endast erinevate parandus- ja remonditööde ning teenuste osutamisega tegelevat riiklikku ettevõtet. Sellistes teenindusmajades asusid jalatsi- ja rõivaparandustöökojad, moeateljeed-õmblustöökojad, majapidamistarvete remonditöökojad, fotoateljeed, juuksurisalongid jne. Lisaks töökodadele kuulus teeninduskombinaatide juurde ka laialdane vastuvõtupunktide võrgustik väiksemates asulates, mille kaudu koguti kokku remonti vajavad kodumasinad ning toimetati need vastavatesse remondipunktidesse. 1973. aastal oli Eesti NSVs 2135 teenindustöökoda ja 424 vastuvõtupunkti1. Kui linnades ja rajoonikeskustes oli 1960ndate lõpuks väljaarendatud erinevate teenindustöökodade süsteem, siis väikestes maa-asulates oli teenuste kättsaadavus puudulik. Vastavalt ENSV Teenindusministeeriumi plaanidele pidid maapiirkondades, kus statsionaarsed töökojad ja vastuvõtupunktid puudusid, elanikke teenindama hakkama liikuvad teenindusbussid ehk rändtöökojad.

Maapiirkondi teenindama hakkavate teenindusbusside loomine anti ülesandeks Tartu autoremonditehasele. Esimesed rändtöökodade katsemudelid valmisid Tartus 1963. aastal. Teenindusbussi loomisel võeti “toorikuks” kõrge katusega toiduaineteveo furgoonauto TA-9E. Auto veoruumile tehti aknad ning varustati juuksuri- ja kingsepatöökoja seadmetega. Sõiduki kitsukesse furgooni pidi ära mahtuma nii kingsepp kui juuksur. Katseliselt valmistati 10 teenindusbussi, mille mudeliindeksiks sai TA-9T.

TA-9 seeria auto sobis küll kaubaveofurgooniks kuid inimeste teenindamiseks jäi TA-9T rändtöökoja siseruum liiga kitsaks ja madalaks. Salongi kõrgus oli vaid 1775 mm - pikemat kasvu inimesel oli autos püsti seista üpris ebamugav. 1961. aastal alustati Gorki Autotehases uue seeria veoautode tootmist. Uus mudel kandis tähist GAZ-53, see oli eelkäijast suurem ja võimsam. Ka Tartu tehasele hakati eraldama uusi šassiisid ja nii oli tehase inseneridel võimalik luua uuele alusraamile sobiv furgoonkere. Uued šassiid olid 400 mm pikema teljevahega kui seni kasutatud GAZ-51A. 1962. aastal töötati Tartu autoremonditehases välja uue furgoonauto konstruktsioon veoauto GAZ-53F pikendatud šassiile. Järgmise aasta kevadel valmisid tehase eksperimentaaltsehhis kolm uue kerega furgoonauto katsemudelit, neist kaks olid kaubaveo furgoonautod (TA-12) ning üks teenindusbuss (TA-13). Peale katsetuste läbimist ja väiksemate muudatuste tegemist, alustati uute furgoonautode seeriatootmist. Seeria sai mudelitähiseks TA-942 - number valiti vastavalt ühtsele üleliidulisele autotranspordivahendite klassifikatsioonile. NSV Liidu Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi poolt eraldati Tartu autoremonditehasele mudeliindeksite vahemik 940-949. Seni tehases kasutusel olnud mudeliindeksite register jäeti kasutusele katsemudelite tähistamiseks.

Uus teenindusbuss TA-942T oli universaalse konstruktsiooniga, seda sai sisustada vastavalt tellija nõudmistele. Eesti NSV Teenindusministeeriumile hakati alates 1964. aastast väikeseeriana valmistama liikuvaid juuksuri- ja kingsepatöökodasid, vastuvõtupunkte ja muid eriotstarbelisi teenindussõidukeid. Näiteks Saaremaal, kus lambakasvatus oli laiemalt levinud, sõitsid ringi furgoonbussi TA-942T baasil ehitatud teeninduskombinaadi Saare villavahetusautod. Mudel TA-942M valmistati mehaanikatöökojana. See oli mõeldud põllumajandusmasinate kiirremondiks otse tööobjektil. TA-942 baasil ehitati veel mitmeid eriotstarbelisi autosid ka üksiktellimuste alusel.

TA-942 seeria furgoonautod olid eelkäijatest mahukamad. Autode konstruktsioon nõudis GAZ-53F šassii pikendamist eest 270 mm ja tagant 777 mm võrra. See andis kerele pikkust juurde ja salongi sai avaramaks muuta. Siseruumide kõrgus oli uuel autol 1850 mm, mis lubas teenindajal seal vabalt püsti seista. Uuel furgoonimudelil oli suurema ja võimsama mootori mahutamiseks kere esiosast eenduv iseloomulik väike kapott. Nii nagu varasematel mudelitel, ehitati ka TA-942 puhul ümber mootori ja juhtseadmete paigutus. Mootor paigutati võrreldes veoautoga 368 mm võrra ettepoole, samuti viidi ettepoole roolimehhanism, siduri-, piduri ja gaasipedaal, käigukasti lülitushoovad ning käsipidur. Esivedrusid tugevdati kolme lisalehega, tagumine vedrustus oli varustatud nelja amortisaatoriga. Furgoonkere oli ehitatud metalltorust karkassile (25x50 mm ristlõikega terastoru), väline vooderdus tehti terasplekist ja kinnitati karkassile punktkeevitusega. Bussi paremal küljel oli lisaks kabiini uksele kaks aknaga varustatud ust, esimene juuksurisalongi, teine kingsepatöökotta. Vagunkere 8 küljeakent (ukseaknaid arvestamata) olid topeltklaasidega, tagaseinas oli üks aken. Bussi katusel oli raam lisapagasile, sinna pääses tagaseina külge kinnitatud redelit mööda. Furgooni põrandad olid valmistatud 16 mm bakeliitvineerist ning kaetud linoleumiga. Juuksuri- ja töökojaruumide põrandad, seinad, katus, vaheseinad ning töökoja ja juhiruumi uksed olid soojustatud, nii et ka talvisel ajal oli autos soe ja mugav. Juuksurisalongi ventileerimiseks olid furgooni kõrgemas esiseinas ventilatsiooniavad, seisu ajal kasutati ventilaatorit.

Kingsepatöökoja õhuvahetus toimus reguleeritava õhusiibri kaudu, seisu ajal kasutati samuti ventilaatorit. Juuksuritube köeti kahe radiaatoriga ning kahe elektrikalorifeeriga. Kingsepatöökoja hoidis soojana samuti üks elektrikalorifeer, ruumis asus põranda külge kinnitatud lauake koos töötooliga, kapp ja klapplaud kingsepatööks. Naiste- ja meestejuuksuri töökojad olid eraldatud vaheseinaga. Meestejuuksurisalongis oli üks põranda külge kinnitatud juuksuritool, töölaud, seinapeegel, kraanikauss ja riidekapp. Naistejuuksuri salong oli suurem, seal oli neli istekohta - üks pöördtool juuste pesemiseks ja lõikuseks, kaks juuksekuivatiga tooli ning elektrilokimasin. Lisaks asus salongis töölaud koos kapiga, seinapeegel, kraanikauss ja medikamentide kapp. Naiste- ja meestejuuksuritubade vaheseina külge oli kinnitatud 35liitrine puhta vee paak, mille täitmine toimus bussi katuselt. Vaheseina sees asus ka 5liitrine soojaveeboiler võimsusega 1000W. Termorelee abil hoiti veetemperatuur 85-90 kraadi juures. Kraanikausi all kapis asus mõlema juuksuritoa kraanikausi jaoks ühine musta vee paak. See oli varustatud kraaniga, mille avamisel tühjenes paak läbi põranda viidud toru kaudu. Põranda alla oli paigutatud ka väljast, küljeluugi kaudu tühjendatav prügikast. Prügikasti avaus asus meeste ja naistejuuksuri toa vahel põranda peal. Teenindusbussis oli 12V ja 220V elektrisüsteem. 12voldine, autoga ühine elektrisüsteem oli kasutusel lisaks auto oma elektriseadmetele ka juhikabiini ning juuksuri- ja kingsepa töötubade valgustamiseks. 220V elektrisüsteem oli mõeldud juuksuriseadmetele (lokimasin ja juuksekuivatid) ja 10le luminestsentslambile (neli meestejuuksuri sektsioonis, 4 naistejuuksuri sektsioonis, 2 kingsepatöökojas). Lisavalgustust kasutati juuksuriruumides töö ajal. Juuksuritöökoja seadmete vooluga varustamiseks oli autos 350 W alalisvoolugeneraator.

1970ndate keskel teenindas Eesti NSV maa-asulaid poolsada Tartus valmistatud rändtöökoda. Teenindatavaid asulaid oli kokku ligi 6002. Vastavalt sellele kuidas maa-asulatesse lisandus statsionaarseid teenindustöökodasid ja vastuvõtupunkte eemaldati rändtöökojad kasutuselt. 1966. aastal valmistati teenindusbussi katsemudel moderniseeritud veoauto GAZ-53A šassiile. Välimuselt ja gabariitidelt oli auto sarnane eelkäijale. Uueks mudeliindeksiks sai TA-942A. Autol oli uus GAZ-53A 115hobujõuline mootor. Võimsus kasvas võrreldes vana mudeliga pea poole võrra. Uue auto näidiseksemplar osales 1966. aasta mais Moskvas toimunud rahvusvahelisel näitusel „Kaasaegsed põllumajandusmasinad ja -seadmed“. Tartus valmistatud rändtöökoda pälvis seal NSV Liidu Kaubanduspalati kuldmedali. Edukaks osutunud toote joonised edastati ka Nõukogude Liidu teistes liiduvabariikides asuvatele tehastele. Tartus välja töötatud rändtöökoja tootmist alustati alates 1966. aastast Orenburgi (Venemaa), Kemerovo (Venemaa), Barysaŭ (Valgevene), Brovari (Ukraina) ja Almatõ (Kasahstan) autoremonditehastes.

Menuka rändtöökoja baasil valmistati Tartus ka mitmeid erimudeleid nii Eesti kui NSV Liidu teadusasutustele ja tööstusettevõtetele. 1966. aastal valmis 3 liikuvat mehaanikatöökoda TA-942M, mis olid mõeldud autode ja põllumajandustehnika tehniliseks hooldamiseks objektil. Mehaanikatöökojad olid varustatud 220voldise elektrisüsteemiga sisevalgustuse ja salongi kütmise jaoks ning 380voldise elektrisüsteemiga jõuseadmete toiteks. Voolugeneraatorina kasutati salongis asuvat GAZ mootorit. Liikuvas töökojas olid treipink, puurpink, tõste-, keevitus- ja akude laadimise seadmed, transformaator, hüdrauliline press, lukksepatöölaud jm. Auto oli jaotatud kaheks sektsiooniks (lisaks juhikabiinile). Tagumises osakonnas asusid treipink, puurpink, hüdrauliline press, töölauad jms. Esimeses sektsioonis, juhikabiini ja töökojaruumi vahel oli generaatoriruum koos panipaikade ja kraanikausiga.

1967. aastal valmis Üleliidulise Põllumajanduse Mehaniseerimise Instituudi tellimusel liikuv kinolaboratoorium TA-942C. Auto oli mõeldud põllumajandustehnika filmimiseks töösituatsioonides, selle abil valmistati õppefilme põllutehnikast. Samuti eritellimuse alusel ehitati furgoonautod TA-942K kineskoopide veoks ja TA-942H patrullauto teede korrashoiuks. Ka kinostuudio Mosfilm sai eritellimuse alusel ehitatud auto, mis oli sisustatud filmivõtetel kasutatavaks grimmeerimistoaks. Mitmed autod valmisid ka Eesti NSV teadusasutustele. Liikuva laboratooriumi furgoonauto TA-942A baasil sai endale Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut. Autot kasutati Tõravere Observatooriumis mobiilse laboratooriumina.

1968. aastal tellis Läti NSV Kommunaalmajanduse ja Elanikkonna Elukondliku Teenindamise Ministeerium Tartust eriotstarbelise autobussi teeninduskombinaadile, mis oleks kasutatav nii reisijate veoks kui rändvastuvõtupunktina teeninduskombinaadi töökodade tarbeks. Lätlastele valmistati eksperimentaalkorras furgoonauto mudelitähisega TA-23, mille salongiosa põhines TA-942A seeria teenindusbussil kuid kabiin oli ainulaadne - see oli 942seeria kabiinist suurem ja kõrgem olles vahepealseks “disainietapiks” üleminekul uuele furgooniseeriale 1969. aastal.

1968. aastal hakati tehasele varuosafondi alusel eraldama uusi panoraamtuuleklaase n.n PAZ-bussi esiklaase. Tänu uut tüüpi esiklaasile sündis uus kabiinilahendus. Nii toimis Tartu autoremonditehase tootedisain - pliiatsijoonisest ja riikliku plaani alusel saadavast tuuleklaasist uue furgooniseeria välimuseni. Eksperimentaalne furgoonbuss TA-23-2 valmis 1969. aastal. Kabiini “disain” meenutas juba uue seeria furgoonautot. Järgmise põlvkonna mudelid läksid seeriatootmisse 1969. aastal.

__________________________________

1E. Lember. Eesti NSV. Elu-olu. Kaubandus ja elutarbeline teenindamine, 1973.
2samas.

Teeninduskombinaat Tamula reklaam Võrus, 1960ndate lõpp.
Foto: Võrumaa Muuseum
Rändtöökoja TA-9T katsemudel 1963. a.
Foto: Tehase arhiiv
Rakvere rajooni teeninduskombinaadi Viru rändtöökoda.
Foto: Virumaa Muuseum
Uus rändtöökoja katsemudel TA-13, 1962. a
Foto: Tehase arhiiv
Teenindusbussi TA-942T katsemudel.
Foto: Tehase arhiiv
Teenindusbussi TA-942T katsemudel.
Foto: Tehase arhiiv