Ajalugu  

  Toodang  

  Arhiivkogu  

  Memuaarid  

  Info  

  Uudised  

  Lingid  

  Vrakigalerii  

Tartu esimesed bussiliinid
August Koogi monopol Tartus
Võimuvahetus Tartu linnaliinidel
V. Rosenbergi bussiettevõte TÜ Rool
Sõjaeelsed autoremondiettevõtted
Sõja-aeg Tartus
Tartu Autotranspordibaas nr 4
Tartu Autoremonttöökoda
Bussiehituse algus
Autobusside seeriatootmine Tartus
Bussiehitus saab hoo sisse
Legendaarne kolhoosibuss TA-6
Algab furgoonautode tootmine
Sportautod Tartust
Teenindustöökoda ratastel
70-ndad
Kvalitatiivne stagnatsioon
Isemajandamisest erastamiseni
Bussi- ja furgooniehitus jätkub
Ajalugu faktides

Otsingusõna(d):

Ajalugu : Bussiehituse algus

Tekst: Tarvo Puusepp

Sõjajärgsetel aastatel, 1940ndate lõpus oli Lõuna-Eesti autobaasidel bussiliinide normaalseks teenindamiseks endiselt puudus korralikest sõiduvahenditest. Vanad sõjaeelsed sõidukid olid täielikult amortiseerunud ja nende remontimine polnud enam võimalik. Veoauto kastis reisijate vedu oli uute liiklusohutusnõuete järgi keelatud. NSV Liidu bussitehased ei suutnud nõudlust uute busside järele täita ning väiksematel autobaasidel oli ühistranspordi käigus hoidmisega raskusi. Keerulise olukorra leevendamiseks otsustati Tartus hakata vanadele bussidele seeriaviisiliselt uusi keresid ehitama. 1950. aasta kevadel alustati Tartu Autoremottöökojas autobussidele GAZ-03-30 kapitaalremondi käigus uute kerede ehitust.

Peainsener Vello Teder:

Tekkis vajadus autobusside GAZ-03-30 kapitaalremondiks. Kuigi leidus kereremondi eriala spetsialiste, puudusid meil ruumid ja seadmed. Vajadus aga püsis ja esimene puitsõrestikuga autobuss GAZ-03-30 kere valmistati 1950. aastal Eduard Kure garaaži ruumides Teguri tn 2. 1953. aastal ehitati autobussi GAZ-03-30 uusi keresid juba 60 tk.1

Uued kered GAZ-03-30 autobussidele ehitati identsetena Gorki Autotehases valmistatud originaalidele, omalooming ja muudatused olid liiklusohutuse seisukohalt keelatud. Mudel GAZ-03-30 oli veoauto GAZ-AA raamile ehitatud puitkarkasskerega autobuss. Algselt 1933. aasta väljalaskega mudel oli oma sünnist 20 aastat hiljem Tartu ja Lõuna-Eesti linnaliinide jaoks kitsaks jäänud - bussis oli vaid 17 istekohta.

Kapitaalremondi käigus GAZ-03-30 uute bussikerede ehitamise kõrvalt sündis töökojas hoopis uus idee - ehitada päris oma autobuss, mis mahutaks rohkem reisijaid kui vana GAZ-03-30. Tartu Autoremonttöökoja tööliste hulgas leidus Eesti-aegseid kereehituse spetsialiste (August Leeben, Theodor Silm, Oskar Alla, Ants Kure jt). Nende meeste algatusel esitleti mõtet töökoja tehnilisele juhatajale Vello Tederile. Idee leidis heakskiidu ja 1950. aasta lõpus alustati mõtte realiseerimist. Ehitatava bussikere šassiiks võeti uue põlvkonna Gorki veoauto GAZ-51, mis oli suurem ja võimsam kui sõjaeelne mudel. Töökoja direktori käskkirjaga nr 6, 09.01.1951, eraldati uue autobussi ehitamiseks tehase oma ressurssidest üks veoauto GAZ-51 šassii. Uue bussikere idee paberile panek sai alguse juba 1950. aasta lõpus või varemgi. Kere tööjoonised valmisid töökoja tehnilise juhataja Vello Tederi ning puusepp August Leebeni koostöös. 1951. aasta kevadel sõitis töökoja väravast välja esimene oma autobuss.

Peainsener Vello Teder meenutab:

Esimene oma buss sündis meil õieti muu töö kõrvalt, poolenisti vabast ajast. Polnud konstrueerimisbürood ega selle ala spetsialiste, ise tegin kodus joonised.2

Bussi ehitamisel võeti eeskujuks sõjaeelsed Tartu linnaliinibussid. Analoogiaid leidus alates juhikabiini akendest kuni suunatulede paigutuseni katuse ülaservas. Buss oli värvitud samasuguseks punaseks nagu TÜ Rooli Mercedesed ja Volvod. Külgi kaunistasid kollased triibud. Autobussis oli 23 istekohta. Sellise mahu saavutamiseks oli veoauto GAZ-51 raami pikendatud ligi 2 m võrra. Telgede vahet pikendati 700 mm võrra ning raami tagaossa lisati 1050 mm pikkune U-profiilist pikendus. Veoauto raami läbilõige tehti käigukasti juurest, vahele keevitatud pikendustükid tugevdati profiili sise- ja väliskülgedele needitud 6mm paksuste terasplaatidega. Teljevahe pikendamise tõttu tuli pikendada ka kardaani vahevõlli ja piduritorustikku. Bussi keresõrestik valmistati kõvast lehtpuidust, liitekohad olid tugevdatud metallist nurgikutega. Bussil oli kaks klappust, esiust avas bussijuht käsitsi vastava kangiga juhiistmelt, tagaukse avamise ja sulgemise eest hoolitses konduktor.

Võrreldes Gorki autobussiga GAZ-03-30, oli Tartu Autoremonttöökojas ehitatud buss märgatavalt avaram ja mugavam, meenutades sõjaeelseid, Tartu kohalikes kereehitustöökodades tehtud autobusse. Salongi sisekõrgus oli 1,8 meetrit, mis võimaldas keskmist kasvu inimesel bussis vabalt liikuda. 1951. aasta 20. mail näidati uut bussi Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Autotranspordi Peavalitsuse (ATP) juhtivatele töötajatele. Tartlaste ettevõtmist hinnati positiivselt ning näidisbuss suunati katsetamiseks Tartu linnaliinidele. Peale mõnekuulisi katsetusi määrati ATP juhataja käskkirjaga Tartu Autoremonttöökojale üle andmiseks 7 veoauto GAZ-51 šassiid uute busside ehitamiseks, need pidid valmima 1952. aastal.

Autotranspordi Peavalitsuse juhataja August Rebanes kinnitas 16. juunil 1952. aastal uue autobussi tehnilised tingimused, mis tähendas rohelist tuld busside ehitamisele. Dokumendis kirjeldatakse kahte autobussi varianti - linnaliinide ja maaliinide teenindamiseks. Esimeses oli nõutav istekohtade arv 22, teises 24. Maaliinidele mõeldud versioonile paigaldati katusele raam kuni 200 kg raskuse käsipagasi jaoks3. Täpsed andmed erinevate variantide ehitamise kohta puuduvad. Säilinud fotodel on pakiraam näha kõikidel eksemplaridel. Tartu Autoremonttöökojas valminud bussid said sünnilinna auks “firmamärgiks” TA ning esimesed bussid ametlikuks mudelitähiseks TA-1. Uued bussid määrati üleandmiseks Tallinna Autobussipargile (3 bussi) ning Võru, Paide, Valga ja Tartu autotranspordibaasidele (igaühele 1 buss). Kokku valmistati 12 TA-1 tüüpi autobussi.

1953. aastal ehitati Tartu Riiklikule Ülikoolile eritellimusel alusel autobuss TA-1, mis erines liinibussidena valmistatud mudelitest uste ehituse ja liiniakna puudumise poolest4. Ülikoolile valmistatud buss kandis riiklikku registreerimisnumbrit РУ 70-03.

__________________________________

1Vello Tederi käsikirjalised märkmed.
2Terask, A. 20aastane TARK. Edasi, 06.09.1969
3Autobussi TA-1 tehnilised tingimused. Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Plaanikomitee, Transpordi ja side osakond. Tallinn 1952.
4V. Teder, Avtomobilnõi transport, 3/1953

Võru autotranspordibaasi nr 3 esimesi autobusse GAZ-03-30 sõitmas liinil Tellisetehas-Kubija aastail 1948-1950.
Foto: Võrumaa Muuseum
Võru Autotranspordibaasi nr 3 autobuss GAZ-03-30, fotol keskel autobaasi direktor F. Mõistus,1949. a.
Foto: Võrumaa Muuseum
Ajaleheväljalõige 1951. a kevadest.
Esimene Tartu Autoremonttöökojas valmistatud autobuss Tartus, Riia tänaval, kevad 1951.
Foto: Riigiarhiiv
Esimene Tartu Autoremonttöökojas valmistatud autobuss Tartus, Riia tänaval, kevad 1951.
Foto: Riigiarhiiv
Uus autobuss TA-1 väljumas tehase väravast, 1952. a.
Foto: Tehase arhiiv
Tartu Autotranspordibaasi nr 4 autobuss TA-1 (reg nr PY 70-01).
Foto: Inga Rätsepa kogust