Ajalugu  

  Toodang  

  Arhiivkogu  

  Memuaarid  

  Info  

  Uudised  

  Lingid  

  Vrakigalerii  

Tartu esimesed bussiliinid
August Koogi monopol Tartus
Võimuvahetus Tartu linnaliinidel
V. Rosenbergi bussiettevõte TÜ Rool
Sõjaeelsed autoremondiettevõtted
Sõja-aeg Tartus
Tartu Autotranspordibaas nr 4
Tartu Autoremonttöökoda
Bussiehituse algus
Autobusside seeriatootmine Tartus
Bussiehitus saab hoo sisse
Legendaarne kolhoosibuss TA-6
Algab furgoonautode tootmine
Sportautod Tartust
Teenindustöökoda ratastel
70-ndad
Kvalitatiivne stagnatsioon
Isemajandamisest erastamiseni
Bussi- ja furgooniehitus jätkub
Ajalugu faktides

Otsingusõna(d):

Ajalugu : Sportautod Tartust

Tekst: Tarvo Puusepp

Sportautode tootmine Eesti NSVs sai alguse 1958. aasta sügisel, kui Tallinna Autoremonditehases nr 1 valmis esimene mootorrattamootoriga varustatud vormel-3 klassi võidusõiduauto. Auto ehituse idee eestvedajaks ja projekteerijaks oli autosportlane ja konstruktor Ants Seiler1. Estoniaks nimetatud vormelauto osutus edukaks, järgnesid uued mudelid Estonia-2 ja Estonia-3 ning juba 1960. aastal alustati Tallinna tehases vormel-3 klassi võidusõiduautode Estonia-3 seeriatootmist.

1960ndate alguses täie hoo sisse saanud Estonia vormelautode ehitamine Tallinnas pani sarnaseid mõtteid mõlgutama ka Tartu autoremonditehase insenerid. Vastvalminud Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrada Luunja lähedal, andis omakorda tõuke esimese sportauto ehitamiseks Tartus. 1962. aastal tekkisid Tallinna Autoremonditehases võidusõiduautode edasise ehitamisega probleemid. Erimeelsuste tõttu juhtkonnaga lahkus Estoniate looja Ants Seiler tehasest ja leidis endale uue mõttekaaslase Tartus. Peainsener Vello Teder pakkus Seilerile võimalust jätkata Tallinnas katkenud sportautode ehitamist Tartu autoremonditehases.

Esimese projektina asus Seiler Tartus konstrueerima Eestis ainulaadset, kaheistmelist, terastoruraamiga sportlikku võidusõiduautot. Varasematele kogemustele tuginedes valmisid tööjoonised kiirelt - juba 1963. aasta jaanuaris alustati ehitamisega. Lisaks Seilerile osales auto ehitamisel tehase eksperimentaallukksepp Mart Taniel. Plaanis oli auto valmis saada NSV Liidu meistrivõistlusteks. Masin sai sünnikoha järgi nimeks Tartu-1. Sel oli forsseeritud Volga mootor, sillad ja kere olid aga täielikult oma konstrueeritud. Terasplekist kere valmistati käsitsi ühest plekktahvlist. Veljed, rehvid ja käigukast laenati Zaporožetsilt. Mootor paigutati juhi selja taha, ettepoole tagasilda, millega ühtlustati koormuse jaotust esi- ja tagasildade vahel. Koormuse erinevus sildade vahel oli vaid 20 kg. Samas jäi juhi jalgadele rohkem ruumi ning kadus vajadus kardaanvõlli järele. Auto tühikaal oli 540 kg, mis oli peaaegu kaks korda kergem teistest samal perioodil NSV Liidus ehitatud sportautodest. Auto ehitati parempoolse rooliga, sest ringradade läbimisel päripäeva, jääb enamus kurvidest paremale. Kui juht istub sisekurvis, on kurvide läbimine täpsem ja kiirem. Auto arvestuslikuks tippkiiruseks saadi 180-185 km/h, tegelikkuses saavutati sirgel teel veelgi suurem tippkiirus.

Auto kere valmistamisel võeti eeskujuks arvatavasti välismaiste autospordiajakirjade fotodelt silma hakanud võidusõiduautod. Kõrvutades Eestimaist sportautot Tartu-1 ja 1959. aasta legendaarset Briti sportautot

Cooper-Climax Monaco T-49 MK I on sarnasused silmatorkavad. Nõukogude olusid arvestades ei olnud selles muidugi midagi häbenemisväärset, eks ikka üritati koduste vahenditega lääne tehnikat matkida. Nii meenutab ka Tallinnas seeriatootmises olnud Estonia-3 vormelauto 1950ndate alguse Cooper F3 ringrajamasinaid.

Esimese stardi tegi Tartu-1 27. juulil 1963 Kaunases. Katsetati auto sõiduomadusi ning seadistati mootorit, finišisse kahjuks ei jõutud. Järgmisel etapil Minskis purunes masinal sidur ja loodetud edu jäi samuti saavutamata. Seevastu tekitas auto suurt elevust oma väljanägemise ja konstruktsiooni omapärade poolest. Esimese eduka sõidu sooritas Tartu-1 1964. aasta võistlushooajal. Peale Ants Seileri Tallinnasse naasmist, asus auto rooli taha Mart Taniel. Septembris toimusid võistlused Viljandis Vana-Võidu ringrajal, kus kaksikvõidu saavutasid Tartu-1 ja sama aasta alguses Seileri jooniste põhjal Tartus valminud vabavormeli klassi võidusõiduauto Tartu-2.

Kolmandal hooajal, 1965. aastal sai sportauto Tartu-1 kolmanda peremehe - rooli taha istus Tartu autoremonditehase autode proovisõitja Erich Aava. Oma esimesel sõiduaastal saavutas Aava Eesti NSV meistrivõistlustel vabavormel klassis kolmanda koha. Mainitud vabavormel klassi võidusõiduauto Tartu-2 joonised valmisid Ants Seileril 1963. aasta võistlushooaja kestel, samal ajal kui veel katsetati sportautot Tartu-1. Seiler ise naasis Tallinnasse ning auto ehitamine jäi täielikult Tartu autoremonditehase lukksepa Mart Tanieli ülesandeks. Tööd alustas ta 1964. aasta algul, valmimistähtajaks olid taas NSV Liidu meistrivõistlused. Tartu-2 sai samuti Volga mootori, mida forsseeriti 5000 pöördele minutis. Auto tippkiirus oli kuni 220 kilomeetrit tunnis. Jõuülekandeks kasutati Tallinna Autoremonditehases nr. 1 väljatöötatud viieastmelist käigukasti. Sillad olid jällegi oma konstrueeritud nagu Tartu-1 juureski. Meistrivõistluste esimeseks etapiks auto siiski valmis ei saanud. 1964. aasta septembris osales Tartu-2 Vana-Võidu ringrajal avavõistlusel. Vabavormeli rooli taha asus Tartu autoremonditehase eksperimentaal-lukksepp Mihkel Mark. Tartu autode kaksikvõit tuli suure üllatusena nii sõitjatele endile kui teistele osalistele. Uus võidusõiduauto saavutas keskmiseks kiiruseks 116 km/h.

Mõlemad 1960ndatel Tartus ehitatud ainueksemplaridest sportautod on tänaseni alles ja heades kätes. Sportauto Tartu-1 asub Moskvas erakollektsionääri käes, kelle kogusse kuulub muuhulgas ka Estonia-3 ning muid haruldasi sõidukeid. Tartu-1 on restaureeritud ja seda eksponeeritakse retro-võidusõidutehnika näitustel. Veel 1980ndatel aastatel asus sportauto Tartu-1 vrakk Eestimaa pinnal. Siit rändas ta lõunanaabrite juurde, nagu paljud unikaalsed masinad omal ajal, ning jõudis Riia lähistele, Ogre vanamootorrattaklubi Ramoto ja Juris Ramba valdusse. Arvatavasti 1990ndate alguses ostis Tartu-1 jäänused ära soomlasest tehnikahuviline ärimees ning viis auto Soome. Auto seisis küll kuivas ja katuse all kuid äärmiselt kehvas seisus, originaalist alles vaid ratastel raam ja plekk-kere. 2006. aastal müüdi auto Soomest Rootsi kaudu Venemaale, kus peale omanikuvahetust on Tartu-1 tänaseks Jevgeni Šamanski käes. 2013. aastal oli täielikult taastatud ja sõidukorda seatud võidusõiduauto Tartu-1 väljas Moskvas toimunud XXI vanatehnikanäitusel Oldtaimer-galereja2. Samal näitusel oli väljas ka esimene Eestis seeriaviisiliselt toodetud vormel-3 klassi võidusõiduauto Estonia-3. Teine Tartus ehitatud vabavormeliklassi võidusõiduauto Tartu-2 on samuti säilinud. See “avastati” 1990ndate alguses Koeru autoremonditehasest ja päästeti vanarauaks minekust. Koerust viis auto tee Jõgevamaale Saduküla Kardiklubisse. Täna kuulub võidusõiduauto Tartu-2 Eesti Mootorispordi muuseumi kogudesse.

__________________________________

1ERR fonogramm. Spordipäevik. Autokonstruktorid Väino Paasik ja Ants Seiler. 1965. RMARH-77536
2vene k Олдтаймер-галерея

Sportauto Tartu-1, 1963. a
Foto: Tehase arhiiv
Võidusõiduauto Tartu-1, 1963. a
Foto: Tehase arhiiv
Tartu-1 eeskujuks olnud võidusõiduauto Cooper-Climax Monaco T-49 MK I, 1959. a
Foto: Bonhams, Pawel Litwinski
Võidusõiduauto Tartu-1, 1963. a
Foto: Tehase arhiiv
Restaureeritud Tartu-1 Moskvas, 2013. a
Vabavormel klassi võidusõiduauto Tartu-2, 1964. a
Foto: Tehase arhiiv
Vabavormel klassi võidusõiduauto Tartu-2, 1964. a
Foto: Tehase arhiiv
Sportauto Tartu-2
Foto: Tarmo Riisenberg