Ajalugu  

  Toodang  

  Arhiivkogu  

  Memuaarid  

  Info  

  Uudised  

  Lingid  

  Vrakigalerii  

Tartu esimesed bussiliinid
August Koogi monopol Tartus
Võimuvahetus Tartu linnaliinidel
V. Rosenbergi bussiettevõte TÜ Rool
Sõjaeelsed autoremondiettevõtted
Sõja-aeg Tartus
Tartu Autotranspordibaas nr 4
Tartu Autoremonttöökoda
Bussiehituse algus
Autobusside seeriatootmine Tartus
Bussiehitus saab hoo sisse
Legendaarne kolhoosibuss TA-6
Algab furgoonautode tootmine
Sportautod Tartust
Teenindustöökoda ratastel
70-ndad
Kvalitatiivne stagnatsioon
Isemajandamisest erastamiseni
Bussi- ja furgooniehitus jätkub
Ajalugu faktides

Otsingusõna(d):

Ajalugu : Bussiehitus saab hoo sisse

Tekst: Tarvo Puusepp

Samal ajal kui autobussid GZA-651 juba hoogsalt tehase väravast väljusid, arendati oma bussi ideed edasi. Tootmises oleva autobussi peamiseks puuduseks oli endiselt väike mahutavus - 19st istekohast jäi liinibussi jaoks väheseks. Probleemi lahendamiseks rakendati käiku esimese omavalmistatud autobussi TA-1 juures kasutatud võtted - pikema kere ehitamiseks pikendati šassiid. Alusraamile lisati tagumisse otsa 1050 mm pikendus ning esi- ja tagatelje vahele, käigukasti kohale 700 mm vaheraam. Kere ehitati autobussi GZA-651 eeskujul. Salong pikenes ühe akna võrra ning bussi tagumisse otsa oli võimalik lisada teine uks. Reisijakohtade arv suurenes kuue võrra. Uus, pikendatud kerega buss võttis peale 23 reisijat. Selle mudelitähiseks sai TA-1A. Mõni aasta varem ehitatud TA-1 bussid ehitati ümber uueks mudeliks TA-1A. Ka 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli jaoks ehitatud TA-1 sai uue kere juba paar aastat hiljem.

Istekohtade arvu suurendamise nimel eksperimenteeriti oma bussidega edasi. Järgmise sammuna eemaldati bussilt veoauto GAZ-51 kapott ning mootor paigutati kabiini sisse, juhiistme kõrvale. Sel viisil sai juhikabiini ettepoole, esirataste kohale nihutada ja bussi salong suurenes veel kahe istekoha võrra. 1955. aasta kevadel sai valmis esimene vagunkerega bussi katsemudel, millest peale mõningaid muudatusi sai uus seeriatoode - autobuss TA-6. Esimese vagunkerega bussi katsemudel veeres tehaseväravast välja veidi peale TA-1A valmimist 1955. aasta mais. Uusi busse sai linnarahvas näha maiparaadil. Masinad kaunistati punalippude ja loosungitega, tervitati töörahvapüha 1. maid.

1955. aasta juuli keskel käis tehase delegatsioon (tehniline juhataja Vello Teder, Enn Peebo, A. Rabinovitš, Ernst Rohumaa, autojuhtidena H. Opman, Milvert Urmet, Lembit Hints) kahe uue eksperimentaalse bussiga (TA-1A ja TA-6) Moskvas NSV Liidu Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumis (ATMM). Delegatsioonis osales ka Eesti NSV ATMM minister August Rebanes. Busse näidati ministeeriumi esindajatele, sõidukeid vaadati, kiideti ja kaheldi. Teisel päeval vaatas katsemudelid üle ka minister I. A. Lihhatšov - mees, kelle järgi nimetati 1956. aastal Moskva autotehas ZIL1. Minister kiitis Tartus valminud autobusse sõnadega “Molotsõ! Näete, mis eestlased teevad”2. Moskvast sõideti koju heade uudistega. Mõlemad ette näidatud bussid kinnitati NSV Liidu Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi käskkirjaga (NSVL ATMM ksk. 287, 1.08.55) seeriatootmisse. Busside loomise eest premeeriti tehase juhtkonda ja 18 töötajat.

Seni tootmises olnud autobusside tehnoloogiliste erinevuste tõttu ei suudetud uute busside ehitusega koheselt alustada. Aasta lõpp kulus ettevalmistustöödeks ning 1956. aasta alguses oli plaanis alustada TA-1A väikeseeriatootmisega. Kahjuks plaanid ei teostunud, sest puudusid ehitamiseks vajalikud šassiid. 1956. aasta riiklik plaan autobusside GZA-651 valmistamiseks vajas samuti täitmist. Peale Moskvas käiku, 1955. aasta sügisel, arendati edasi vagunkerega bussi TA-6 konstruktsiooni. Tehasesse loodi konstruktorite büroo (juhataja A. Rabinovitš) ja pealisehituse tsehhi juurde eksperimentaaljaoskond (meister L. Hints), mille ülesandeks oli ette valmistada vagunkerega autobussi TA-6 seeriatootmiseks kõlblik mudel. Esimesest katsemudelist veidi erinev, täiustatud kereehitusega teine buss valmis moderniseeritud veoauto GAZ-51А baasil 1956. aasta veebruaris. Sel olid panoraam-tuuleklaasid ja salongi kumerad katuseaknad.

Samal ajal tehti ettevalmistusi uue bussi seeriatootmiseks. Valmistati bussi keresõrestike ja uste montaažistendid, istmevedrude automaat, raami pikendamise seade. Täiustati treialite, mootorite remondi ja värvimise osakondi, puiduosakonna ruumidesse paigaldati kohtventilatsioonisüsteem; sisustati galvaanikaosakond; valmistati plekivaltsimasin autobussi kereplekkide vormimiseks ning koostati uute busside tehniline dokumentatsioon. 1957. aastal oli tootmisplaanis 50 uut autobussi TA-1A, valmis ehitati aga vaid 15 bussi. Riiklik tellimus 50le bussile täideti juba uute TA-6 mudelite tootmisega ning TA-1A valmistamine lõpetati sootuks. Esimesed seeriatoodanguna valminud autobussid TA-6 veeresid tehase väravast välja 1956. aasta III kvartalis.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu (ENSV MN) korraldusega 644-a, 11.06.55 ja ENSV ATMM ministri käskkirjaga nr. 247, 25.06.55 sai tehas nime taha numbri - Tartu Autoremonditehas nr 3.

Eriliselt tähelepanuväärne uue bussi juures oli tehase konstruktori Jakob-Kalju Ruuderi leiutatud reisijateukse avamise vaakumseadme konstruktsioon. Kolme vaakumreservuaariga mehhanism paigutati lõõtsukse astmelaua alla, see töötas bussi mootori sisselaskekollektoris tekkiva vaakumiga. Ruuderi leiutatud seadeldis oli oluliselt odavam, kergem ning töökindlam varem autobussi uste avamiseks kasutatud kompressoriga suruõhuseadmetest.3 Vaakumseade ei koormanud bussi mootorit, sest vaakumi tekitamiseks ei vajatud lisaenergiat - see saadi mootori loomulikust tööprotsessist. Seade ei vajanud eraldi hooldust ega õlitamist, see oli töökindel ka talvisel ajal, sest selles ei tekkinud kondensvett vastupidiselt kompressoritele. Seadme kaal koos reservuaariga oli vaid 10 kg. Väljalülitatud mootoriga ning eelvakumeeritud reservuaariga oli tagatud kolme-neljakordne uste avamine ja sulgemine. Jakob Ruuderile anti NSV Liidu Leiutiste ja Avastuste Komitee poolt vaakumseadme leiutamise autoritunnistus. Uus leiutis paigaldati esmakordselt Tartu autobussi TA-6 teisele katsemudelile 1956. aastal ja see töötas tõrgeteta 30 000 km testkilomeetrit. Alates mudeli TA-6 seeriatootmisse minekust paigaldati uus uste avamise-sulgemise vaakumseade kõikidele autobussidele. 1957. aastal võeti Jakob Ruuderi leiutis kasutusele ka A. A. Ždanovi nimelises Pavlovi autobussitehases (PAZ) valmistatavate autobusside PAZ-6524 juures. Tänu leiutise kasutuselevõtule kalkuleeriti Pavlovo tehases seadmest tulenevaks arvestuslikuks kokkuhoiuks 20 miljonit rubla. Samal aastal võttis Ruuderi leiutatud vaakumseadme kasutusele ka Kaunase Autoremonditehas KAG5 oma autobusside KAG-3 juures.

__________________________________

1Завод имени Лихачёва, eesti k Lihhatšovi nimeline tehas.
2Terask, A. 20aastane TARK. Edasi, 6. september 1969.
3Autobussi uste avamise-sulgemise vaakuumseade. Tehnika ja Tootmine, 1/1957
4Konstruktor J. Ruuder ja tema ett epanekud. Tehnika ja Tootmine, 11/1958
5Kauno Autoremonto Gamykla

Tartu Riikliku Ülikooli autobuss TA-1A.
Foto: Eesti Rahva Muuseum
Pikendatud kerega autobuss TA-1A ja puusepp Oskar Alla.
Foto: Tehase arhiiv
Autobussi TA-6 esimene katsemudel 1955. aasta kevadel.
Foto: Tehase arhiiv
Autobussi TA-6 esimene katsemudel 1955. aasta maiparaadil Tartu turuhoone ees.
Foto: Jaanus Sinimäe kogust
Vagunkerega autobussi kavand.
Foto: Tehase arhiiv
Autobussi TA-6 esimene katsemudel 1955. a mais Tartus.
Foto: Vello Tederi kogust
Autobussi TA-6 teine katsemudel, 1956. aasta veebruar.
Foto: Andrus Rüütli kogust
Jakob-Kalju Ruuderi leiutise tutvustus ajakirjas Tehnika ja Tootmine, 11/1958